Rahutute jalgade sündroom

RAHUTUTE JALGADE SÜNDROOM

Koostaja: dr Liis Kadastik-Eerme (2026)

SISSEJUHATUS

Rahutute jalgade sündroom (RJS) on levinud neuroloogiline haigus, mida klassifitseeritakse unega seotud liigutushäirete hulka. Iseloomulikuks tunnuseks on puhkeasendis tekkiv vastupandamatu tung liigutada jäsemeid (enamasti jalgu, harvem ka käsi), et leevendada ebamugavustunnet ja paresteesiaid. Sümptomitele toob ajutist kergendust jäsemete liigutamine, näiteks püstitõus või kõndimine. RJS sümptomaatika avaldub kõige intensiivsemalt õhtutundidel. Vaevused võivad olla nii väljendunud, et patsient ei ole suuteline olema voodis liikumatus asendis, mis omakorda võib põhjustada kroonilist insomniat ja sellest tulenevaid muid terviseprobleeme.

EPIDEMIOLOOGIA

RJS esineb umbes 7-10% kogupopulatsioonist, sagedamini naistel. Esinemissagedus on korrelatsioonis vanusega, olles kõrgeim eakatel. Kliiniliselt oluliseks peetakse seisundit siis, kui vaevused esinevad vähemalt kahel korral nädalas ja on seotud mõõduka või raske distressiga. Neid patsiente on ligikaudu 2–3% täiskasvanutest.

RISKIFAKTORID

RJS jagatakse kaheks vormiks: idiopaatiliseks (perekondlik, sporaadiline) ja sümptomaatiliseks/sekundaarseks. Perekondlik RJS algab tavaliselt nooremas eas ja väljendub sageli raskemate sümptomitega. Mitmed ravimid võivad RJS sümptomeid tekitada või süvendada, nende hulka kuuluvad näiteks antihistamiinikumid, tritsüklilised antidepressandid, serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja dopamiini D2 retseptori antagonistid (antipsühhootikumid, dopaminergilised antiemeetikumid). Süsteemne rauapuudus, mis võib esineda näiteks raseduse, neerupuudulikkuse, diabeedi ja reumatoidartriidi korral, suurendab RJS vaevuste esinemissagedust. Riskifaktorite hulka kuuluvad ka hüpoksiaga seotud kopsuhaigused, näiteks krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, sarkoidoos ja astma. Muude riskifaktorite hulka kuuluvad ka mao resektsioon, vitamiin B12 ja magneesiumi defitsiitsus. Elustiiliga seotud riskifaktoriteks peetakse vähest füüsilist aktiivsust, suitsetamist ja alkoholi tarbimist. Ka liigne füüsiline aktiivsus enne und võib sümptomeid soodustada.

RJS võib kaasneda mitmete neuroloogiliste haigustega. Näiteks Parkinsoni tõve korral esineb RJS sümptomeid umbes 15% juhtudel. Erinevalt idiopaatilisest vormist, esineb Parkinsoni tõvega patsientidel RJS vaevuseid sagedamini meestel ning tavaliselt ei leita seost ferritiini tasemega. RJS võib olla ka üks Parkinsoni tõve varajasi sümptomeid.

ETIOLOOGIA

Patofüsioloogia täpsed mehhanismid ei ole tänaseni selged, rolli mängivad geneetiline eelsoodumus ja aju raua defitsiit, mis viib dopamiini ja tõenäoliselt ka teiste aju virgatsainete talitlushäirele. Umbes pooltel RJS patsientidest on tegemist perekondliku vormiga, kus sama häire esineb ka esimese astme sugulasel. Tõenäoliselt on sündroomi avaldumine seotud polügeense pärandumisega. Genoomiüleste assotsiatsiooniuuringute (GWAS) põhjal seostatakse RJS arvukaid geneetilisi polümorfisme.

DIAGNOOS

RJS diagnoos põhineb kliinilisel anamneesil ja sümptomite kirjeldusel. Uuendatud diagnoosi kriteeriumid (Allen RP et al, Sleep Med 15; 860-873, 2014):

1. Tung liigutada jalgu

2. Vaevused tekivad puhkeasendis

3. Liikumine leevendab

4. Ööpäevane rütm: kaebused on kõige väljendunumad õhtul või öösel

5. Ülaltoodud sümptomid ei ole seletatavad mõne teise haiguse või seisundiga

Diagnoosi toetavad kriteeriumid ebaselgetel juhtudel:

Perioodilised jäsemeliigutused une ajal või ärkvel (≥ 15 liigutust/tunnis)
Positiivne vastus dopaminergilisele ravile
Positiivne pereanamnees esimese astme sugulaste seas
Päevase unisuse puudumine

RJS patsientide neuroloogiline leid on üldjuhul normipärane. Kui objektiivses leius esineb kõrvalekaldeid, näiteks jääb kahtlus perifeersele neuropaatiale, on vajalikud täiendavad uuringud (elektroneuromüograafia). Polüsomnograafia ei ole RJS diagnoosi kinnitamiseks näidustatud, ent see uuring võib anda informatsiooni uneaegsete muude kliiniliste sümptomite kohta (sh perioodilised jäsemeliigutused ja uneapnoe). Perioodiliste jäsemeliigutuste sündroom on levinud uneaegne liigutushäire, mille puhul esineb une ajal jalalabade dorsaalfleksiooni ja põlvede painutusi. RJS peamised miimikud on müalgia, polüneuropaatia, akatiisia, venoosne staas, artriit ja öised jalakrambid.

Kõikidel patsientidel, kellel kliiniliselt on tegemist RJS, tuleks määrata hommikusest tühja kõhu verest rauadepoo markerid (sh. ferritiin, raud, transferriini küllastatus). RJS korral on nimetatud analüüside eesmärkväärtused kõrgemad kui labori referentsväärtuste kohaselt kehtivad lubatud alumised piirid. Kui ferritiini seerumitase < 75 µg/L (mõnedes juhendites on kasutanud ka kõrgemaid piire, näiteks 100 µg/L) või transferriini saturatsioon < 45 %, esineb näidustus rauaasendusraviks. Muude laboratoorsete analüüside hulka kuuluvad ka hemogramm, neerufunktsiooni ja diabeedi skriining, elektrolüüdid, vitamiin B12 ja folaat. Patsientide hemoglobiinitase on enamasti normis, rauavaegusaneemia on harv.

RAVI

Väga oluline on vaadata üle senine raviskeem, kuna teatud ravimid võivad RJS teket soodustada või vaevusi suurendada. Tähelepanu tuleb pöörata ka elustiilile: hea unehügieen, regulaarne liikumine, kofeiini, alkoholi ja suitsetamise vältimine võivad sümptomeid vähendada. Kerge ja mõõduka raskusega RJS korral võivad enne magamaminekut tehtud venitamine, massaaž või soe vann anda lühiajalist leevendust.

Esmaseks sekkumiseks on raua asendusravi, kui laboratoorsed näitajad seda toetavad (ferritiin < 75 µg/L või transferriini saturatsioon < 45 %). Rauavarude täitmise järel kaovad vaevused kuni kolmandikul patsientidest, mistõttu tasub rauasendusravi proovida kõigil neil patsientidel, kellel ülaltoodud laboratoorsed kriteeriumid on täidetud. Suukaudseks rauaasendusraviks on soovitatav 65 mg puhast rauda koos 100–200 mg C-vitamiiniga üle päeva ja tühja kõhuga. Kui ferritiini tase ületab 50-75 µg/L, on suukaudse raua imendumine piiratud. Sellisel juhul on näidustatud intravenoosne rauaasendus, näiteks üksikannusena raudkarboksümaltoos 1000 mg.

Varem peeti dopamiini agoniste (pramipeksool, ropinirool) RJS esimeseks ravivalikuks. Kuigi dopamiini agonistid leevendavad RJS sümptomeid väga tõhusalt, võib nende krooniline kasutamine ja suured annused sümptomeid pikapeale hoopis süvendada – seda nähtust nimetatakse augmentatsiooniks. Tulemuseks võib olla sümptomite varasem algus (näiteks algavad kaebused varasemal kellajal), väheneb latents sümptomite alguseni puhkeoleku foonil ja rahutuse laienemine teistesse keha piirkondadesse. Esimese ravivalikuna kasutatakse alfa-2-delta kaltsiumikanali ligande (nt gabapentiini ja pregabaliini). Ravimit võetakse 1,5–2 tundi enne uinumist ning selle annust suurendatakse aeglaselt. Teise ravivalikuna kasutatakse dopamiini agoniste, mis on mõeldud ainult lühiajaliseks raviks. Ravi alustatakse väikseimast annusest ning seda suurendatakse aeglaselt kuni piisava toime saavutamiseni. Maksimaalsed lubatud annused on sealjuures oluliselt väiksemad kui näiteks Parkinsoni tõve korral (pramipeksool kuni 0,5 mg, ropinirool kuni 4 mg). Refraktaarse RJS korral kuuluvad ravivalikute hulka ka opioidid (nt prolongeeritud vabanemisega oksükodoon algannuses 10–15 mg, toimiv säilitusannus tavaliselt 10–30 mg). Opioide võib kombineerida teiste ravimitega (gabapentinoidid, dopamiini agonistid, bensodiasepiinid) või kasutada monoteraapiana.

KIRJANDUS

Allen, R. P., Picchietti, D. L., Garcia-Borreguero, D., Ondo, W. G., Walters, A. S., Winkelman, J. W., … & International Restless Legs Syndrome Study Group. (2014). Restless legs syndrome/Willis–Ekbom disease diagnostic criteria: updated International Restless Legs Syndrome Study Group (IRLSSG) consensus criteria–history, rationale, description, and significance. Sleep medicine, 15(8), 860-873.

Broström, A., Alimoradi, Z., Lind, J., Ulander, M., Lundin, F., & Pakpour, A. (2023). Worldwide estimation of restless legs syndrome: a systematic review and meta‐analysis of prevalence in the general adult population. Journal of Sleep Research, 32(3), e13783.

Winkelmann, J., Allen, R. P., Högl, B., Inoue, Y., Oertel, W., Salminen, A. V., … & Sampaio, C. (2018). Treatment of restless legs syndrome: Evidence‐based review and implications for clinical practice (Revised 2017) §. Movement Disorders, 33(7), 1077-1091.

Winkelman, J. W., Berkowski, J. A., DelRosso, L. M., Koo, B. B., Scharf, M. T., Sharon, D., … & Walters, A. S. (2025). Treatment of restless legs syndrome and periodic limb movement disorder: an American Academy of Sleep Medicine clinical practice guideline. Journal of Clinical Sleep Medicine, 21(1), 137-152.

Silber, M. H., Berkowski, J. A., Buchfuhrer, M. J., DelRosso, L. M., Earley, C. J., Lipford, M. C., … & Zak, R. S. (2026, May). An updated algorithm for the management of restless legs syndrome. In Mayo Clinic Proceedings. Elsevier.